pole jälle mitu päeva kirjutanud, mida rohkem suve poole, seda vähema olen kirjutama hakkand. eks ma ürita oma viga parandada
reedel käisin vanaonu sünnipäeval, järgmise päeva hommikul kell pool viis läbi kuus minutit jõudsin koju. sünnipäev toimus räpinas, tagasiteel käisime kavastust läbi, võtsime venna tuttava peale. kavastusse sõites jooksis teepeale ette suur, must ja jube metssiga, pärast õnneks ei jooksnud. üldiselt me nägime päris palju loomi, ja ma panin tähele, kui palju metsloomi või kodutuid kasse aetakse autoga alla, või koduseid kasse, ma ei tea. kohutavalt palju on neid pisikesi kiisusi, kes mõnelt autolt on löögi saanud. ja nii hoolimatud on inimesed, näevad, et kass sai löögi, või ükskõik mis loom sõidavad külma südamega edasi, võiks looma teepealt ära tõsta, tee äärde, mitte jätta keset teed. okei, tegelt, metsloomadel võib olla puuke, kirpe, või mingeid haigusi, no aga keegi ei käse paljaste kätega eemale tõsta. no mis vahet sellel tegelt on, isegi kui keegi selline seda loeks, ei liigutaks ta lillegi, et asja parandada.
täna ehk laupäeval(tegelt eile, täna on juba pühapäev) käisin peipsi ääres, täpsemalt kauksis. vaatasin selle koha üle, kus pidu toimub, mulle väga meeldis. jama on jah see, et seal on kaks väikest maja, aga see-eest on seal suur telkimisplats ja ilus. sada meetrit umbes on peipsi järveni, täiega mõnus. no mulle igaljuhul meeldis väga seal, ei tahtnud ära tulla sealt, aga pidi.
homme(või täna, vahet pole) lähen ema tööjuurde, teeme seal infolehed ära klassikaaslastele ja õhtul võibolla viiuga sulkat mängima, eks see näha ole. tahaks küll minna, aga eks näis, kas viia viitsib.
ma jäin täna Tema pilti vaatama, ta on endiselt seal, kus ta oli ka aasta aega tagasi, kõik see aeg meenus, nii nõme. ei tahaks üldse meelde tuletada, valus on. aga see oli minevik ning see vahetevahel meenub, see on nii. tegelt praeguseks mul on temast täiesti savi, pealegi pole me tükk aega suhelnud ning ei tunne puudust ka(valetan või ja), ta on, ta jääb ...